Täna hommikul tegin järjekordse tordi. Bisikviidi tegin seekord Triinu õpetuste järgi ja superluks tulemus oli. Mingit ära vajumist ei toimunud, sain lõpiks ilusate äärtega tordipõhja. Suur tänu igatahes Triinule hea nipi eest!!!(Loe üleelmise blogi kommentaari) Vahepeal õppisin martsipanist rooside tegemise. Nüüd olen neid hoolega vorpinud, aga ilus tulemus tahab veel harjutamist saada. Igatahes loodan, et tort maitses väiksele sünnipäevalapsele.

Avastasin just oma blogi vaadates, et eelmise mesimummitordi pildi peale on kogemata jäänud ka ühed paljad, karvased jalad :) Aga las nad siis olla seal kaunistuseks ja meenutuseks, et suvi on vist käes....
Eile tegin kodust tiramisut. Täitsa enda retsepti järgi ehk siis sellest mida kodus oli. Jube hea sai. Pudistasin pokaali põhja uusi Selga tiramisumaitselisi küpsiseid, immutasin neid natsa Bailysega, siis panin hapukoore, tuhksuhkru ja Bailyse segu, siis banaani ja seejärel uuesti küpsised ja hapukooresegu. Kõige peale kaunistuseks törts endatehtud vaarikamoosi.

Tegelikult olen ma vahepeal hoolsalt harjutanud ka tortide tegemist. Olen teinud peamiselt biskviitpõhjaga ja martsipanikattega torte. Tordipõhja küpsetamine on minu täitsa peen kunst. Igatahes minul pole veel õnnestunud sellist biskviiti teha, mis ära ei vaju. Olen katsetanud igat moodi - erinavaid temperatuure, seganud tainast rohkem ja vähem, lisanud küpsetuspulbrit jne aga ikkagi vajub natuke ära. Aga noh, väga hull ei ole, saab ikka tordi tehtud. Eks ma pean veel harjutama. Marstipanikatte juures on kõige raskem pealmise kihi rullimine ühtlaselt õhukeseks ja selle asetamine biskviidile. Edasine on juba puhas kunst ja näputöö ja see, mis mulle endale kõige enam meeldib tordi tegemise juures (peale söömise muidugi). Biskviidi vahele olen ka katsetanud erinevaid segusid, aga lemmikuks on mustsõstra- või rohelisesõstramoos, baanani ja vahukoorega. Moos on mõnus hapu seal vahel ja nii ei ole tort liiga magus. Vahukoorega muidugi ei tohi koonerdada :) Varsti aga algab maasikahooaeg ja siis vist peab marstipani sinnapaika jätma ja tegema ühe korraliku vahukoore-maasikatordi.

Nonii, ilusate ilmadega on blogi kirjutamine natuke unarusse jäänud. Vahepeal olen katsetanud uusi asju küll. Jätkan oma vanaemade toitude sarja :) Nimelt proovisin esimest korda teha karaskit. See oli minu linnavanaema firmaroog. Tema karask oli alati ilus krõbe ja maitses imehästi või või suhkruga. Kahjuks pole mul originaalretsepti ja pole ka võimalust enam vanaema käest järgi pärida. Ise mäletan ainult seda, et vanaema kasutas keefiri või hapupiima ja soodat. Uurisin nami-namist karaski retsepte. Seal oli välja toodud mitu erinevat retsepti, mõned olid küpsetuspulbriga ja mõned pärmiga. Lõpuks tegin karaski enda sisetunde järgi ja päris hea sai. Ei tulnud nii paks ja mahlane, kui vanaemal, aga oli selline hea ja krõbe küll. Külalised igatahes sõid ja kiitsid. :)
Koostisained olid siis järgmised: odrajahu, või, sool, suhkur, küpsetuspulber, keefir. Soola ja suhkrut panin võrdses koguses, siis tuli selline õige karaski maitse, mitte soolane ega ka magus. Teisel korral proovisin panna odrajahu pooleks nisujahuga, aga see ei tulnud üldse hea, nii et soovitaks ikka kasutada ainult odrajahu.

Laupäeval sai vanaema juures nii head sülti söödud, et tekkis mõte ise ka sülditegu proovida. Käisin turu peal ja ostsin laari süldimaterjali - 3 seajalga, 1 tagakoodi ja veerand seapead kõrvaga. Kodus puhastasin ja pesin lihakraami ära ja panin külma veega tulele. Siis helistasin vanaemale, et üle küsida, kas süldi tegemisel mingeid nippe ka on. Selgus, et kõigepealt peab liha kupatama, ehk siis korra keema laskma, siis liha veel üle vaatama ja viimastestki karvadest puhastama (olgem ausad, siga on üsna karvane loom :)) ja siis uue veega keema panema. Peale selle kõrvetab vanaema veel ilusama värvi saamiseks lusikatäie suhkrut süldi sisse. Mina otsustasin, et käib mulle hall sült küll ja ei hakanud nii keerulist asja igaks juhuks tegema. :) Maitseainetest lisasin soola, terapipart ja loorberit. Sült kees kolm tundi, siis oli liha kontide küljest lahti löönud. Seejärel tükeldamine ja karpidesse valamine ja valmis ta oligi. Uskumatu aga 45 eegu eest sai 8 karpi jube head sülti. :)

Lihavõttemuffinid

Kuna minu viimane pashategu läks nii aia taha, et peaaegu oleks pidanud pashataolise olluse koos kausiga minema viskama, siis seekord otsustasin teha hoopiski muffineid. Leidsin retsepti nami-namist. Valisin just selle retsepti, kuna antud retsep ei nõudnud munade mikserdamist ja tundus hästi s'okolaadine, nii nagu üks korralik muffin olema peab. Hoolimata sellest, et retseptis polnud ette nähtud mingit kergitavat ainet ( ei soodat ega küpsetuspulbrit) kerkisid muffinid hästi ning ka maitse oli ka mõnusalt krehvtine. Eks ma panin natuke rohkem s'okolaadi ja ts'illit kah, kui ette oli antud ;)
Retsept siis ise on selline:
200 g võid
200 g kvaliteetset tumedat šokolaadi
250 g suhkrut
5 muna
1 kuhjaga sl nisujahu
1 kuni 1.5 tl tšillipulbrit