Täna hommikul tegin järjekordse tordi. Bisikviidi tegin seekord Triinu õpetuste järgi ja superluks tulemus oli. Mingit ära vajumist ei toimunud, sain lõpiks ilusate äärtega tordipõhja. Suur tänu igatahes Triinule hea nipi eest!!!(Loe üleelmise blogi kommentaari) Vahepeal õppisin martsipanist rooside tegemise. Nüüd olen neid hoolega vorpinud, aga ilus tulemus tahab veel harjutamist saada. Igatahes loodan, et tort maitses väiksele sünnipäevalapsele.

Avastasin just oma blogi vaadates, et eelmise mesimummitordi pildi peale on kogemata jäänud ka ühed paljad, karvased jalad :) Aga las nad siis olla seal kaunistuseks ja meenutuseks, et suvi on vist käes....
Eile tegin kodust tiramisut. Täitsa enda retsepti järgi ehk siis sellest mida kodus oli. Jube hea sai. Pudistasin pokaali põhja uusi Selga tiramisumaitselisi küpsiseid, immutasin neid natsa Bailysega, siis panin hapukoore, tuhksuhkru ja Bailyse segu, siis banaani ja seejärel uuesti küpsised ja hapukooresegu. Kõige peale kaunistuseks törts endatehtud vaarikamoosi.

Tegelikult olen ma vahepeal hoolsalt harjutanud ka tortide tegemist. Olen teinud peamiselt biskviitpõhjaga ja martsipanikattega torte. Tordipõhja küpsetamine on minu täitsa peen kunst. Igatahes minul pole veel õnnestunud sellist biskviiti teha, mis ära ei vaju. Olen katsetanud igat moodi - erinavaid temperatuure, seganud tainast rohkem ja vähem, lisanud küpsetuspulbrit jne aga ikkagi vajub natuke ära. Aga noh, väga hull ei ole, saab ikka tordi tehtud. Eks ma pean veel harjutama. Marstipanikatte juures on kõige raskem pealmise kihi rullimine ühtlaselt õhukeseks ja selle asetamine biskviidile. Edasine on juba puhas kunst ja näputöö ja see, mis mulle endale kõige enam meeldib tordi tegemise juures (peale söömise muidugi). Biskviidi vahele olen ka katsetanud erinevaid segusid, aga lemmikuks on mustsõstra- või rohelisesõstramoos, baanani ja vahukoorega. Moos on mõnus hapu seal vahel ja nii ei ole tort liiga magus. Vahukoorega muidugi ei tohi koonerdada :) Varsti aga algab maasikahooaeg ja siis vist peab marstipani sinnapaika jätma ja tegema ühe korraliku vahukoore-maasikatordi.

Nonii, ilusate ilmadega on blogi kirjutamine natuke unarusse jäänud. Vahepeal olen katsetanud uusi asju küll. Jätkan oma vanaemade toitude sarja :) Nimelt proovisin esimest korda teha karaskit. See oli minu linnavanaema firmaroog. Tema karask oli alati ilus krõbe ja maitses imehästi või või suhkruga. Kahjuks pole mul originaalretsepti ja pole ka võimalust enam vanaema käest järgi pärida. Ise mäletan ainult seda, et vanaema kasutas keefiri või hapupiima ja soodat. Uurisin nami-namist karaski retsepte. Seal oli välja toodud mitu erinevat retsepti, mõned olid küpsetuspulbriga ja mõned pärmiga. Lõpuks tegin karaski enda sisetunde järgi ja päris hea sai. Ei tulnud nii paks ja mahlane, kui vanaemal, aga oli selline hea ja krõbe küll. Külalised igatahes sõid ja kiitsid. :)
Koostisained olid siis järgmised: odrajahu, või, sool, suhkur, küpsetuspulber, keefir. Soola ja suhkrut panin võrdses koguses, siis tuli selline õige karaski maitse, mitte soolane ega ka magus. Teisel korral proovisin panna odrajahu pooleks nisujahuga, aga see ei tulnud üldse hea, nii et soovitaks ikka kasutada ainult odrajahu.