Tegelikult olen ma vahepeal hoolsalt harjutanud ka tortide tegemist. Olen teinud peamiselt biskviitpõhjaga ja martsipanikattega torte. Tordipõhja küpsetamine on minu täitsa peen kunst. Igatahes minul pole veel õnnestunud sellist biskviiti teha, mis ära ei vaju. Olen katsetanud igat moodi - erinavaid temperatuure, seganud tainast rohkem ja vähem, lisanud küpsetuspulbrit jne aga ikkagi vajub natuke ära. Aga noh, väga hull ei ole, saab ikka tordi tehtud. Eks ma pean veel harjutama. Marstipanikatte juures on kõige raskem pealmise kihi rullimine ühtlaselt õhukeseks ja selle asetamine biskviidile. Edasine on juba puhas kunst ja näputöö ja see, mis mulle endale kõige enam meeldib tordi tegemise juures (peale söömise muidugi). Biskviidi vahele olen ka katsetanud erinevaid segusid, aga lemmikuks on mustsõstra- või rohelisesõstramoos, baanani ja vahukoorega. Moos on mõnus hapu seal vahel ja nii ei ole tort liiga magus. Vahukoorega muidugi ei tohi koonerdada :) Varsti aga algab maasikahooaeg ja siis vist peab marstipani sinnapaika jätma ja tegema ühe korraliku vahukoore-maasikatordi.